miilumaalu

Aitäh inimestele, kes korraldasid meile võimaluse õppida keelt ja näha tööd teisel pool lahte. Aitäh neile, kes meid seal vastu võtsid ja olid meile toeks ja õpetajateks sellel uuel teel.

Viimane nädal oli väga emotsionaalne nagu ikka juhtub, kui miski hakkab lõppema ja miski uus ootab sind eest 🙂 Neljapäeval oli meil viimane tööpäev. Ma kinkisin enda töökaaslastele ja ülemusele väikese Kalevi kommikarbi ja Vana Tallinna likööri pudelikese. Tegin ise ka tordi 😉 selle tegemine oli omaette ooper, sest soome poodides ei olnud neid asju, mida soovisin. Aina soovitusel ma siis tegin kohalikest asjadest, aga üllatuseks tuli see väga hea 🙂 

Kuigi ma töölt ise kinki ei oodanud, oli mulle siiski üllatus, kui mulle tehti kingituseks uued treening riided firmalt Kari Traa 🙂

Reede hommikul oli koolis meil kohvi ja kook:) Täitsime oma diplomid ning õhtul käisime Jana ülemuse juures õhtusöögil. No nii sirge seljaga pole ma ammu istunud, sest see kõik oli nii luksuslik ja mõnus 🙂 Õhtu lõpetasime saunaga 🙂

Jana sai Leenalt kingituse

Meie kink Leenale ja kohapeal tegin mina kilpkonna ja Jana koera 😉

Laupäeval tegime sümboolse kingi ka oma seal olevatele abilistele Ainale ja Ethelile.

Kokkuvõtteks võin öelda, et see oli tõesti põnev ja hariv seiklus. Sain näha, kuidas elavad soomlased või Soomes elavad eestlased. Keeleliselt sain juurde inglise ja soome keele arengus. Nüüd ainult vaja loota, et tööl saan seda kõike ka praktiseerida, et ei ununeks. Kõik sealpoolsed sõbrad lubasid kirjutada ja külastada, et me soome keelt ei unustaks 🙂

Jääme neid ootama. Ning suur suur aitäh kõigile 🙂

Kodupoole teel 😉

Heipa armsad lugejad 🙂 ma pole siia ammu kirjutama sattunud, sest oleme keskendunud oma praktikale. Kuu alguses minu töökoht kolis, esimese nädala esimene pool oli suletud, sest pakkisime asju lahti ja sättisime poodi korda ja et oleks kõik loogilises ja mõistlikus lahenduses 🙂 Kliente suhteliselt vähe käinud, sest enamus ei tea muudetud kohta veel jne. Aga minu Boss ütles, et muutmine võeti ette, sest vasta tuleb üks suur poor ja veel mingi uus ka sinna juurde, et siis inimesed peale tööd ju liiguvad nendesse poodidesse ja on suurem tõenäosus, et sinna tuleb ka õhtuti rahvas, kui enamus liigub linnast välja kodu poole. Eks seda näitab tulevik, aga minul pöidlad pihus, et neil hästi läheks.

Möödunud nädal taas jälle olnud sündmuste rohke. Alustame sellega, et nädala alguses laeti YouTube.com´i kohalike korvpalli meeskonna uus reklaam video 🙂 Ning fännisärki on proovimas meie kallis Janake 🙂 ta nii armas 😉 videot näeb

Nädala lõpupoole käisid meil õpetaja ja Kaubamaja koolitaja külas 🙂 Neljapäeval, kui saabusid, siis jõid nad teed õhtul meie juures. Vaatasid meie korterit ja muljetasid oma reisist. Nii tore seiklus tundus olema, aga sama tundmatu nagu meil esimest korda siia seigeldes 🙂 Reedel käisid nad meie töökohtades. Küsimusi oli palju ja tõdesime, et on nii mõndagi, mis on erinev teenindusalalt.

Aga kõik ei saagi kunagi olla ühesugused. Igal kohal, inimesel, asjal on omad plussid ja miinused. Kõik sõltub sellest, kuidas see kõik enda jaoks lahti mõttestatakse. NT. ka möödunud reedel hommikul jõudsin ma varem tööle.Ülemus oli kohal ja üks kaubapakkuja ja selgus selline asi, et see kaubapakkuja hakkas minuga eesti keeles rääkima ja siis selgus, et tema põline soomlane ja elab eesti linnas nimega Pärnu. Ta oli sealesimest korda käinud aastal ´89 ja olnud 5 päeva jaanipäeva paiku. Talle oli meeldima hakkanud ja kolis Eestisse. Seega ma sain aru, et kogu aeg räägitakse, kui palju on eestlasi kolinud soome, aga kunagi ei räägita väga, kuipalju on kolinud soomlaseid Eesti, sest neil antud olukorras on seal parem. Aga see selleks 🙂

Ahjaa 🙂 kolmapäeval käis Jana töökohast Trivalist meie juures reklaamvideot tegemas noored kohalikud poisid kess õpivad meediat. Reedeks oli siis see valmis ja ohoo, ka mina olen peale jäänud ja Janast rääkimata. Mina siis jalutan kliendiga poe vahel, siis seletan midagi seal nagu alati. Kuna mu ülemus on kohalike võrkpalli meeste füsioterapeut ja sellel reklaamil on ka Hurrikaanide reklaam, siis pandi Jana massaaziklipile 🙂 Saime olla kasulikud 🙂

Laupäeval käisime Janaga kohalikus veehallis ujumas. Olime nagu väikesed lapsed, kes hüppasid pommi ja pea ees vette. Tegime edasi tagasi supluseid ja õpetuse järgi ka proovisime vesijooksu teha 🙂 Liugtoru oli super 🙂 ja Saun oli neist parim. Samal õhtul läksid Inna ja Julia ka saunapeole Tuula juurde. Tuula on Inna ülemus. Kuna aga eeldasin, et äkki koju ei saa ja ma võõras kohas ei maga, siis ma loobusin. Tegin oma saunamõnud ujulas 🙂

Kodu igatsus on nii suur, aga õnneks üks nädal veel 🙂 sellega saab hakkama 😉

Täna alustan blogi kirjutamis Juhan Liivi tsitaadiga ” Kes mineviku ei mäleta, see elab tulevikuta.” See on igati õige lause, aga lisaksin veel, et elada tulevikus ei tohi kinni hoida minevikust.

Eelmisel nädalal käisime me kodus. See oli fantastiline seiklus aga nii kahju oli kodust jälle ära tulla 😦 aga veel kuu ja siis kodus tagasi 🙂

Kuna mu töökoht kolib ja täna veeti viimaseid asju, siis sain ise vaba päeva. Hommikul magasin kaua, sest reisiväsimus oli suur. Kui ärkasin, siis süvenesin natuke koolitöödesse ja vaatasin, kuidas mida pakkida 🙂 Peale 11 natuke hellas meie Ainake ja uuris, kus ma olen. Kutsusin ta kohvile ja siis seikleme raamatukokku ja kooli. Koolist oli vaja leida õpetaja ja küsida, kuidas meie kolimisega on ning kust saame võtmed jne. Ühikas selgus, et kohvi ei ole, tegime kiire sõidu võtsime kohvi ja nägime teisi tüdrukuid, kes jalutasid kooli poole. Võtsime nad peale ja läksime lõunat sööma. Koolis nägimegi ka õpetajat, kes meist meid märkamata mööda jalutas. Me hõikasime teda ja saime omadele küsimustele vastused. Ainaga käisime raamatukogus, aga talle teavitati, et ta raamat just 30mintsa tagasi laenati välja 😦 ei se mitään ja läksime järgmisesse raamatukokku, mis asus 15 km kaugemal. Lasime panna raamatu kinni ja sõitsime sinnapoole. Mööda sõites nägin ujulat, kuhu plaanime minna ja kohaliku kirikut, mida on hakkatud renoveerima. Kui tagasi hakkasime jõudma, siis otsustasime, et käime uues kohas enne uurimas, kust saame võtmed jne. Kohtusin meie muheda onukese Anttiga 🙂 Kes kukkus kohe seletama ja uurima, kuidas reis läks ja kas lähme korra veel. Selgus, et sõit on üsna kulukas ja vist ei tee vahepeal reisi kodumaale, kui just keegi piletit ei kingi 🙂 Hahaha 😉 Aga siis andis ta voodipesu, teisest kapist täiesti uue tekki, padja ja ise võttis madratsi. Jalutasime maja juurde, mis väljast paistab ka selline pigem vanemat tüüpi ehitis ja ridaelamu tüüpi. Aga kui ta ukse lahti tegi, siis oli super vaatepilt. Ehk siis eelmise elukohaga võrreldes on see ikka korteri nime vääriline korter ja tundus väga seda moodi, mida meile lubatud oli. Esikus on kapp, mille all on radiaator st, et kui me peaks siis nõmeda suusailmaga märjaks lörisema, siis vähemalt kuivavad meie asjad ära seal kapis. Edasi nägin kohe täiesti uut diivanit, telekat.Astusin edasi silmasin kohe tuba, kus on täiesti uued voodis. Kapid on vist vanad, aga uksed ja riiulid on sees uued. Aga tean, et see ongi selline kokkuhoidlik tegevus. Värskelt värvitud seinad, parkett põrand. Köögis pole pliit küll just kõige viimasem, aga vähemalt ei ole ta nii retro, kui ühikas. Kappidel on uus tööpind ja veekeedukann, mikrolain ahi, kohvimasin on uued 🙂 ahjaa meil siin röster ka.Ühesõnaga kõik on uus. Triikraud on isegi kotist välja võtmata ja seisab kapis. Ühesõnaga selline mõnus muhe elamine nüüd. Kui olime ringkäigu ära teinud ja õpetussõnad ära kuulanud, kuidas kasutada neti ja kui miskit on, siis ta töötab siin koolis üheksni õhtul ja võib minna ja küsida. Ning, kui vee või elektriga mingi jama, siis kellele helistada jne.

Kui onuke oli ära läinud kimasime ise ka asjade järele. Kuna Aina peab mitu korda sõitma, siis võtsin otsustasin, et enda ja Jana asjad toon ise ja võimalikult palju söögikraami ära mahuks. Mööda minnes läkisime Prismasse ja küsisime banaanikaste, et kolida. Alguses mõtlesime, et võtame 2tk, aga kiirelt mõtlesin ümber ja võtsime 3 tk. Ühikas hakkasime pakkima ja täiesti uskumatu, kui palju asju 😀 Vahepeal saatsin oma ülemusele smsi, kuna ta palus esmaspäeval peale lõunat kirjutada ja uurida, mis kell ma teisipäeval tööl pean olema. Saatsin siis sms” Heipa. Mihin aikan minä tulen homenna töihin.Marlin”. Enne autosse tassimist silmas Aina meie kompse ja tegi suured silmad ja muigas kõva häälega:” ma ei tea, kuidas te nendega kuu lõpus Eesti lähete” Ma lohutasin, et sööki ja jooki pole vast mahuvad ikka ära 😛

Kui asjad olid autosse tassitud nii, et selg märg, siis otsustasime esimese asjana sööma minna. Nägin ära kuhu kolib sarasport. mulle täiega lähedale. Arvan, et umbes 15 minuti jalutuskäigu kaugusele 🙂 Kui kõht täis võtsime hoopiski enne Jana peale. Aitas mul siin asju tuppa tassida ja panime omad asjad paika. Jana uuris telekast tulevaid kanaleid ja Aina ikka aina loeb ja loeb 🙂

Ja kell oli juba 5 ja Martti ei olnud mulle ikka veel vastanud 😦 võtsin siis julguse kokku ja hellasin talle. Ja sain vastuseks, et homme on lühem tööpäev ja tule kella 12. Uues kodus süvenesin uuesti koolitöödesse eriti vene keele omasse. Ja Jana sai südamest naerda, kui ma seal veerisin sõnu ja üritasin nendest aru saada 🙂

Lõpuks jõudsid ka teised tüdrukud ja nad olid õnnelikud ja rahul, et lõpuks uus koht ja parem 🙂 kuigi juba olime eelmises ka ära harjunud.

Ma siis otsustasin õhtusöögi teha ja no lapselukuga pliidiga ei osanud ma miskit teha. Lõpus julgesime Ainat segada raamatulugemisel ja ta näitas trikkiga süsteemi ehk siis kogu pliidil on peal taimeri nupp. Kui selle olime näiteks 120 minuti peale keeranud, siis hakkasid pliidi rauad kuumaks minema 😀 Ning õhtul tegime kõik kodustele skype vahendusel ekskursiooni uues korteris 🙂 ja keegi ei saa aru, miks meid kohe sinna ei pandud.

Aga arvan, et vb meile oli vaja õpetundi, et alati ei saa olla kõik lust ja lillepidu ning tuleb aegajalt kohandada ennast sellega, mis elu ette toob 🙂 Ja võtta sellest ajast parim mis võtta annab 🙂

Muidugi Aina luges raamatut “50 halli varjundit” ja ta ei saanud seda käest ning arvan, et ta ei saa seda enne käest, kui tal see lõpuks läbi loetud. St, et kõiki tegevusi teeb raamat käes ja ma üldse ei imesta, kui minu blogi loeb ühesilmaga ja teise silmaga loeb raamatut 🙂

Esmaspäeval oli töökas tööpäev. Meie SaraSport hakkab kolima. Nädala vahetusel viidi kõik asjad ära, mis on uue kevade uus mood. Seega oli meil Poes vähe kaupa ja kõik kuni -80% allahinnatud. Uskumatu esmaspäeval olid juba esimesed kliendid enne poe avamist kohal. Neil oli veel valikut.

Teisipäeval külastas poodi palju rahvast, aga mul oli osadest kahju, sest nad ei leidnud enam meie poes endale sobivat suurust ja nii nad pea longus lahkusid. Alles on, kas väga väikesed või väga suured numbrid. Ja uskumatu, kuidas ka seal inimesed valivad, kuipalju on nad nõus mingi toote eest välja käima. Enamus käib ka ise ainult suurte soodustustega asju ostmas. Õhtupoolikul käis mind mu töökohas külastamas meie Soome poolene projektijuht. Uuris, mis keeles räägime ja mis meil müügil ja kas seal poes temale ka miskit on. Ma siis küsisin, Soome keeles ikka, mis suurust ja mida sooviks. Algul soovis mantlit, seda me tema maitsele ei leidnud ja pluusesid me tema suurusele kahjuks ei leidnud. Peale seda rääkis õpetaja minu tööandjaga. Ma kõigest aru ei saanud, küll, aga sain aru, et mind kiideti ja öeldi, et on luba koju sõita. Õpetaja rääkis veel, et me kolime veebruarist uude õpilaskodusse. Mu töökoht kolib ka sinna kanti . Õpetaja teatas, et mul lihtsam seal asuvas koolis söömas käija 🙂 Ma siis põnevusega ootan, mis mind ees ootab 🙂 Kui mu õpetaja oli ära läinud, hakati tööjuures arutama, millal avatakse uus koht jne. Ja siis teatati mulle:”Esmaspäeval saad vaba päeva lisaks” Ei no tore uudis küll. Oleks ma seda teadnud varem oleks ma alles esmaspäeval tagasi sõitnud. Kuna mul aga piletid juba pühapäevasele laevale, siis esmaspäevase päeva kulutan kolimisele ja uue kandi tutvumisele 🙂 Õhtul ma ei jõudnud oodata, millal mu tööpäev läbi saab. Omaniku loal võisin lõpetada 30minutit varem ehk siis juba 16.30, aga 16.15 anti mulle puhketoa võtmed ja nii ma lendasin sealt 🙂 Käisime pizzat söömas ja peale seda algas sõit meil Tallinna suunas. Autos oli natuke kitsas, aga oli üle elatav. Püüdsin magada, aga mu üleväsimus oli vist nii suur, et und ei tulnud. Tegime peatuse ja ostsin sokolaadi ja tuju läks paremaks. Helsingis Saatis Aina meid kenasti laevale ja nutis, et ta peab üksi jääma. Vaesekesest hakkas kahju ning kui oleks kohvris ruumi olnud oleks ta kaasa pakkinud. Kui jõudsime sadamasse sisse ja check in tehtud läksime otsima uksi, kust saab laevale. Aga ülla ülla mind tabas suur üllatus, kui meid turvaväravatesse suunati. Kohver pandi lindile, käekott võeti ära, jope kästi seljast võtta ja uuriti kas püksirihma on. Meid kõiki kontrolliti ja ma naersin , et päris hea ikka küll. Kas ma oma suure roos kohvriga, mis on saanud hüüdnimeks Lamborghini, olen tõesti äratanud niipalju tähelepanu. Südametunnistus puhas polnud probleemi, aga see tegi lihtsalt mulle nalja. Olen enne koeri näinud ja kõike muud, aga see oli esmakordne kogemus. Laevas oli vähe rahvast. Vahepeal tuli nii suur väsimus, et pidi ennast liigutama ja nii me kordamööda kahekesi paaris käisime poes. No see oli ka omaette seiklus, sest kohati tuli kinni hoida, et ümber ei kukuks 🙂 laev kõikus ikka mõnuga aegajalt 🙂 Selgus mulle ruttu, et teatud asjades on Tallinki peal parem valik 🙂 Aga see selleks, ma võtsin lastele nende lemmik kommi ja endale prooviks sinise pakki M&M ja siis võlusid mind nöörikommid 🙂 Kui olime Eesti võrku saabunud hellasin Muskakesele, et ikka A-terminaali tuleks. Kui juba kohale jõudma hakkasime ja läksime ukse juurde, siis hakkas üleväsimus taas tööd tegema ja meie naljad olid nii kahemõteliselt naljakad, et me kõht kõveras naersime seal. Paluti hellata, kui ukse juures oleme. Ma siis helistasin ja ütlesin:” ole valmis kohvrit püüdma, me juba tuleme ujudes, akki jõuame laevast ette” Siis naljatasime ise, et viskad mehele kohvri ja jooksed autosse ja juba poolel teel hõikad”mis passid, võta kohver, külmud ära” Siis naljad, et ah tühja sest kohvrist ma jooksen ise ta pikali 🙂 Ma piilusin mingist uksest ja olin õnnelik, et Eestit nägin 😉 kolm nädalat pole ju seda näinud 🙂 Siis naersime, et ma olen stardivalmis ja kui uksed avati oligi mul see au kihutama hakkata. Kuna vahepeal oli kurv ja siis kaldtee tuli mõte, et ma saaks ju kiiremini, kui kohvri peale istun ja alla sõidan 🙂 Järsku kuskilt tuli power, mis lausa jooksujalu mu alla viis 😀 Igaljuhul oli seal nalju veel, mis kirjutades polegi nii naljakad, kui sellel hetkel, kui ise seal seda kõike rääkisime 🙂 Muskakese justkui tundsin ära, aga siis hakkasin kahtlema, sest tal olid võõrad püksid jalas ja selgus, et need tema omad, aga pole enne kandnud hahaha vot nii. Ta oli ühe riiete koti leidnud, mille sisu ma teadsin, aga olin unustanud 🙂 Me viisime möödaminnes Inna ka koju ja Oma koju saabudes anti mulle autovõtmed ja öeldi:” ma helistan, kui tuppa võid tulla.” Ma nagu hull istusin autos edasi ja mõtlesi, et mis mind ees ootab ja mõtlesin, et korjab laste asjad kokku vms. Aga kui tel. helises ja ma lõpuks tuppa võisin tulla, siis mu üllatus oli suur. Muusika käis, põrandal olid küünlad. Silmasin kohe, et ta on pannud koridori ja elutuppa ääreliistud ja see tegi kodu nii hubaseks. See oli lausa lummav. Pidin kohe muidugi pildistama. Astusin tuppa ja kui ta seisis lilled käes, siis iga normaalne naine vist oleks kaela hüpanud, aga ma käskisin tal seista ja pildistasin. Ma pidin selle lihtsalt jäädvustama ning peale paari klõpsu ma Kallistasin.  Aga see kõik on lihtsalt super.

Kolmapäeval ehk täna hommikul, kui tüdruk tuli kaissu ja Ütles:” Emme armastan sind ja igatsesin” Ma võtsin ta Kaissu, ta oli nii väike, nii soe ja nii pehe ja vastasin talle samade sõnadega. Natukese aja pärast tegi poja voodis häält. Piiga läks tema juurde:” tule ruttu, emme on siin. Emme kaissu saab” ja nii Nad taas koos jooksid ja poja lausus ka need sõnad:” ma lausa nutsin, sest teda polnud ollagi mu käte vahel. Siis 1h lihtsalt lebasime voodis ja kaisutasime. Peale hommikusööki said lapsed natuke kommi ja said au lahti tõmmata emme kohvri ja kohe sealt pealt endale väikesed kingid leida. Aga uskuge või mitte, nende nöod särasid miljon korda rohkem, kui mind hommikul nägid, aga üllatus-kingituste üle oli neil ka hea meel, sest nad seda ei osanud ju oodata 🙂

Nüüd naudin 4päeva oma Kallikesi:)

Esmaspäev algas taas tõsise tööpäevaga. Ja terve päev ka mõtted tiirlesid selle ümber, et meil hakkab lähenema äriplaani esitamise tähtaeg. Esmaspäeval peale tööd me Janaga võtsime õppimisõhtu. Tegime äriplaani ja arutasime muid töid, mis oleks vaja teha. Puhtuse ja hügieeni õpetajale tegime kaks esimest analüüsi ühte dokumenti.

Teisipäeval hommikul läksime tööle ja meile räägiti, et kolmapäeval võistlevad kohalikud korvpalli meistrid ja et lähme mängu vaatama. Inna tööandja on nende sponsor. Ma hommikul olin kahtleval mõttel ja lubasin vastuse anda kolmapäeva hommikul. Õhtul selgus, et Jana oli saanud töö eest mõlema analüüsi jaoks hinded. Ma olin püha viha täis, sest mulle ei olnud pandud. Algul vaatasin ma mittu korda, kas ma sain ülessannetest  ikka õieti aru 😦 nagu ikka vahel juhtub, teed suure tarkusega ära ja siis selgub, et valesti 😀 aga oh üllatust ikka õieti. Olin valmis juba uut tööd kirjutama, aga otsustasin enne õpetajale kirjutada ja uurida, kas ikka võis kaks tööd ühte analüüsi kirjutada.

Kolmapäeva hommikul, kui taas meid peale korjas Tuula, kes on Inna tööandja.Ta küsis, kas  lähen mängule ja vastasin jaatavalt. Enne tööpäeva astusime läbi Bisons esinduspoest, kust saime endale hankida piletid. Alguses pidime minema peale tööpäevasid kuhugi ravintolasse sööma.Aga kui Julia tuli minu juurde saiakesed näpus, siis otsustasime, et lähme Inna juurde. Ootame ta ära võtame kuskilt kohvi ja istume niisama. Kui Inna juurde jõudsime, siis Tuula pakkus meile lahkelt kohvi ja andis oma kontorinurgakese istumiseks ja nii me siis kohvitasime ja sõime pirukad seal ära. Raha jäi kulutamata 🙂

Pildistaja ka pildile

Naiselik edevus oli nii suur, et ma tegin meist ka mõned klõpsud 😀  Kui Tuula oli poe kinni pannud, siis ta tegi endale asjaliku näo pähe ja vahetas riided ja võisimegi sättida ennast liikuntahalli, kus toimuvad spordiüritused 🙂 Me saime endale kohad kohe kossuplatsi ääres 😀 Kuna ma pole ammu käinud niimoodi mänge vaatamas, siis oli elamus missugune. Mäletan, et vanasti olid mingid tutikesed käes, mis sahisesid ja kaasa said elada. Siis nüüd leidsin pingilt plakat, mille kokku voltisid ja siis seda peksid vastu kätt või jalga. Sellega ikka suudeti üsna tugevat lärmi teha.

lärmitekkitaja kaasaelamiseks

Seis oli kohati väga pingeline nad lausa röökisid üksteise peale ja treeenerid lausa möirgasid üle saali. Usun, et kes kuulas kuulis teise saali otsa ka ära, mis õpetus sõnu jagati ;)Kuna Jantsik on meil nendel mängudel käinud juba eelnevalt, sest ta oma töökohas koolinoortega teeb neile video klippi ehk reklaami. Jantsik rääkis kogu aeg, et nad võidavad, aga mulle siiski tundus vahepeal, et mina satun nüüd mängule, kus nad ei võida. Mida edasi aeg läks ja mida rohkem mehed mängisid, seda kergemini hakkasid tulema vead, komistamised ja kukkumised.

Jälgimas pinksalt, mis kukkujast saab

Üks mees vaeseke lendas nii, et lausa süles tassiti platsilt minema. Siis pidevalt aeti taga õigusi, kellel ja kuidas juhtus jne. Aga lõpus oli aru saada, et Bisonsitel on taktikaline mängi ehk siis alguses pingutavad, siis keskel lasevad lõdvaks ja puhkavad ning lõpus teevad nn spurdi ja ongi võitnud 🙂 Sain siiski nautida ka ise võidumängu.

Bisonsite maskott

Mäng on täies hoos

Fännide rida

BelloMondo on üks sponsoritest

ma tulen võtan palli ära 😉

kas või põlvili pallile järele 😀

Vaheajal tuli selfikas teha

Viimased sopsud

Bisonsid võitsid Korikobrasid

Õhtul, kui mängult tulime, siis vaatasin veel üle oma äriplaani, et olla veendunud, et see on ikka ilusti nii, nagu ma olen plaaninud. Kõik oli okey ehk siis punktid olid olemas laht seletatud tabelid olemas jne. Laadisin ülesse ja töö oligi esitatud päev enne tähtaega 🙂

Neljapäeval ärkasin ma ülesse ja olin lausa shokis, sest ma nägin eriskummalist õudusunenägu.Unenäos nägin ma meie vastas toas elasid mingid mehed. Kahe ukse vahel oli pime valvur. Sellest valvuristääsesid mööda ainult Jana ja Julia. Seal ruumis oli mingi tool keset põrandat valvur seisis ukse ees, keset tuba oli üks tool. Ma ühel päeval nägin, et Jana koputas ühe puutoikaga sellele toolile ja valvur astus toolile lähemale.Kui valvur oli ukse eest ära tulnud, siis nad Juliaga astusid sinna sisse. Edasi ma ei tea. Järgmisel hetkel olid politseist põrutavad uudised. Jana oli kesk-aafrikas haiglas ja oimetuks pekstud. Juliale oli lihtsalt peksa antud ja oli kuskil haiglas. Selgus, et need mehed olid narkomaanid. Mul läks uni ära korraks ja ma püüdsin aru saada, mis unenägu see on, aga ma ei saanud aru, see on täiega sürr 😦 jäin uuesti magama Nägin taas Janat, kes oli kipsis igalt poolt ja igat pidi ja nad käisid Politseis aru andmas ja mind kuulati ka üle äratuskell helises ja kui silmad lahti tegin, siis mulle tuli minu seest tunne, et see juhtus selle pärast, et me ei liikunud kõik koos. Ärgates rääkisin unenäost Janale, ta sai kõvasti naerda ja ma siis ütlesin:” mehe võid leida aga vaata, et ta ei oleks narkomaan ja liigume kõik alati koos” 😀

Tööl sain muljetada teistele, et käisin kohaliku kossumängu vaatamas ja kuidas oli. Uurisin ka Aleksi käest, kus kohalikud noored käivad peol. Näitas kohe maja aknast välja ja viibates majale, mida aknast näha oli. uuris, kas tahame minna. Mainisin ta küsimuse peale, et oleme nädalavahetusel siin ja ei plaani kuhugi seigelda, et siis võik seikluse siin teha. Ta soovitas minna laupäeval, et siis palju rahvast jne. Reedel väga vähe. Näitas mulle arvutis pilte ja seletas, mis klubis kus on. Lobises siis oma kogemustest Tallinna ööklubis ja seiklustest meie kandis, ta 2013 aastal käis pesapalli meeskonnaga Tallinnas võistlustel ja Lätis ka. Tal ei olnud klubist pilte, küll aga pilt lilleputkadest, mis klubi taga ja siis ma juba teadsin, et ta käis minu lemmik klubis “Venus Club” Soovitas meil ka enne juua kuskil ja siis minna kluppi, sest joogid klubis kallid. Ma kinnitasin, et Tallinnas sama süsteem. Lõpuks mainis, et neil poistega saunaõhtu ja tuleb vast ka klubisse. See mõtte mulle meeldis, et siis on keegi keda tean ja kui jamaks peaks minema või, kui me ei saa millegist aru, siis ta saab meid aidata. Päeva jooksul käisid ainult kliendid, kes tahtsid suuski määrida või uiske teritada, sellega tegeleb Aleks 🙂

Ja nii me siis Maijaga tühja vaatasime tõtt ja lobisesime niisama elust ja olust. Palkadest ja Tööst. Täiesti uskumatu, kui head palgad siin on tegelikult, aga kui uurisin ka elamise ja muude asjade kohta, siis sai mulle selgeks see, mida kogu aeg arvanud olen. Ja nagu Maija jutust aru sain, siis on müüja palk siin kõige nigelam palk ja nii on ka Eestis 😦 Ehk siis Eestlasena võib mulle tunduda, et oh, kui head palgad ja nad elavad hästi. Aga neil ka elu kvaliteet tunduvalt kõrgem, kui meil Eestis. Seega, siis pole ju vahet, kas virelen siin või virelen Eestis. Eestis virelemise positiivne külg on see, et sul on sõbrad ja pere su ümber, kes toetavad jne. Aga siin oleksid sa klimp supisees ja ei saa kellelegi oma muresid kurta. Vb. selle mõtlemise taga on ka see, et ma olen liiga kodu inimene. Olen lapsest saati ise pidanud vahetama kodu ja kooli, mis ei olnud sugugi kerge, siis antud hetkel tahan ma omadele lastele tagada võimalikult stabiilse elukvaliteedi.Õhtul käisime saunas ja kohalikud poisikesed ühikas arvasid, et teevad meile nalja ja panevad saunavanakese meile kerisele. saun oli küll korraks imeliku haisu täiss, aga kui leili paarkorda olime ära visanud, siis oli ka hais läinud. Seege neil ei õnnestunud meid saunast välja peletada.

Reede aga ärkasin ka naljaka unenäo peale üless ja see oli ka täiega sürealistlik 😦 siis nägin unes et oli suvi, kuskil metsavahel, siin samas lähedal tehakse  puid. Jana vaidles seal mingite meestega, mina pidin nendega jooksma 5km võidu. Ma siis hakkasin jooksma, kui ühel hetkel tuli mu selja tagant traktor ja sõitis minu poole. Ühel hetkel nägin, et see traktor sõidab hoopis Jana poole, kes lamab puude otsas ja ei saa ennast liigutada ma siis jooksin sinna, aga jäin ise ka kinni. Ja järgmisel hetkel oli mu selja taga mu väike poja, kes nutis karjus ja tal oli valus. Mina hoidsin kinni Janast ja ma ei saanud lahti ning traktor tõstis oma koppa ülesse. Mu kell helises ja ma ei saanud teada, mis edasi sai. Ma pole ammu näinud unenägusid, mis nii jubedad on ja ma ei suuda siiani leida seletust. Ainus, mis ise mõtlen, on see, et kodu igatsus on nii suur jne. Loodan, et selliseid jubesusi enam ei näe. Tööjuures olime pakkimislainel. Kliente käis sellel nädalal üldse väga väga vähe. Isegi meie ülemus Martti oli lausa hämmingus sellest. Nad siis leidsid lohutuse sellest, et äkki kuu viimasel nädalal siis mega alede peale joostakse tormi, sest Vesikoskenkatu 17 aadressil on ta viimast nädalat. Ja  arvasid, et jõulud olid ja rahval pole raha 🙂 seda tunnet tean 😉  Aleksi andis mulle Hurrikaani kausikortti 2014-2015, et ma pääseks vaatama mängu, millest Martti juba esimesest päevast peale räägib. Martti on siis Hurrikaanide füsioterapeut ninga Jana lubas minuga mängule kaasa minna. Tema töökoha juures on ka Hurrikaanide kontor ja ta oma tööandja käest uuris, kust saab piletit osta jne, ja siis talle lihtaslt anti vabapääse. Nii änksa. Peale tööd läksime siis taas omaarust pizzat sööma, aga võtsime hoopis auringujuusto rullkebabi see siis on sinihallitusjuustuga rullitud kebab, kus vahel ka salatit. See oli väga hea ja maitsev. Ja vett sai tasuta nagu alati. Kohale jõudes Ütlesime Martille:” TERE”  Kuna minu kaardi vip koht oli B29, aga me sinna Janaga koos istuda ei saanud. Suunas Martti meid mängijate selja taha pinkidele istuma, kui soovime koos istuda.

Läksime siis ja käis mõtest läbi, et raudselt saame palliga ja me ei jõudnud mõttet läbi lugedagi, kui pall juba meie suunas lendas ja küljele potsatas. Kui mäng algas, siis oli nii armas, kui väikesed Hurrikaanikesed tõid mängijad platsile 😉

väikesed Hurrikaanikesed suuri platsile toomas ;D

Rahvast aga tuli ja tuli ja taadukesi fännama nii mõnigi. Üks seletas soome keeles kohe, kuidas tuleb kaasa elada ja püsti tõusta ja hurra karjuda. Aga me ei saanud mõhkugi aru, mida ta räägib.

trummar

Vasakul pool paar astet all pool istus üks tuline fänn oma trummiga ja peksis seda nii, et ma korraks vahepeal arvasin, et mu kõrvakile läheb puruks. Ja see esimene taaduke ikka korralikult endiselt seletas. Kui nende pingritta istus üks teine härra, keda olin näinud SaraSpordis abis asju tassimas autodele. Tema siis meie ees istuvale taadikesele vist ütles, et me ei ymmerre suomin kieli. Ja siis ta enam meie poole ei keeranud. Ma pingeliselt üritasin tema hurraad pildile saada, aga ei õnnestunud kuidagi. Kui ühel hetkel peaageu see õnnestus, siis ta nägu oli ehmunud ja ta uuris meie käestmidagi. Alguses ma ei saanud aru ja mõtlesin, et ütles, et segan teda, kui pildistan. Ma viisakalt ütlesin.”kuvan Hurrikaane”(pildistan Hurrikaane). Siis ta ütles uuesti ja mõistsin, et ta hoopis küsis, et ega Tema meid ei sega. Vastasin, et kõik on korras ja nii saimegi rõõmsalt mängu edasi vaadata. Kui olid pisikesed pausid ja kui need hakkasid lõppema, siis ma alati ehmatasin, kui järsku hakkas trummimees trummi peksma ja karjuma “Hurrikaaanid, Hurrikaanid” 😀

Onuke ehmus

hipp hipp

huraaaaa

Teisel pool, aga istus üks armas vana memmeke, kes ka jagas hoolsaid õpetussõnu mängijatele. Lehvitas lippu ja elas tõsiselt kaasa.

tuline fänn

Jantsikule meeldis kahe mängija pepu 🙂 ja ta siis paitas neid kaugelt 🙂

pai pai, lemmikutele

Kuna ma võrkpalli pole kunagi vaatamas käinud siis ma isegi alguses ei teadnud, kuidas punkte arvestatakse, kui kaua mängitakse jne.

elame kaasa

iga punkti peale plaksutame

nr 3 mängija on EST

Kui 4 time oli mängitud ja ma mõtlesin, et nüüd viik ja mäng läbi.

viimane hüpe

Aga hoopiski tuli veel üks time ja mängiti, kui lihtsalt ühel hetkel kogu saal hõiskas, et Hurrikaanid on võitnud ja meie ees olev onuke ikka oma rusikas püsti karjus 🙂 Meil oli hea meel, et Hurrikaanid võitsid, et saime jälle võidumängu näha.

jeeeeee

mängu seis Hurrikaanide kasuks

Hurrikaanid ruulivad

Õhtul me lobisesime niisama ja muljetasime nädalast ja oma õpetöödest jne. Ja rääkisime, et laupäeval ikka kohaliku night clubi minek 🙂 Ootamatult käisime Aina juures, kes andis Juliale peoks kleidi ja jagas veel mõned asjad kodust ära 🙂 igaüks sai tema käest endale midagi 😉

meie saiakesed

Laupäeval magasime lõunani 🙂 seda luksust saab nautida harva 😉 Ma vaatsin koolitöid ja otsisin soome keelseid sõnu ja väljendeid, mida mul vaja oleks jne. Plaanisin blogi kirjutada, aga polnud tahtmist ja otsustasin selle lükata pühapäeva, sest siis kirjutan kogu nädala memuaarid kokku. Kui olime hommikukohvi ära joonud tekkis mõte, et käiks ära prismas. Meil vaja juurde alksi ja mingit näksi jne.

Nii alustame pidu

Mul küll pea valutas veits, aga ma teadsin, et mul hakkab peale värskes õhus viibimist parem. Niisiis me võtsime ette 5km jalutuskäigu Janaga kahekesi. meil kulus aega Seurahuoneni jõudmiseks umbes 30 minutit ja selgus, et jala pittu tulla ei olegi nii pikk maa. Ostsime, siis omad asjad ja hakkasime tagas jalutama.

Vahepeal sõime ära oma saiakesed, sest kõht läks tühjaks. Kui olime taas ühikasse jõudnud, siis tegime, süüa, käisime pesus ja hakkasime ettevalmistusi tegema. Jana oli meil meikar, kes tegi kõigile õhtumeigi.

Jantsik

Me

Inna

Julia

Mina tegin käesolevate vahenditega Juliale sirgendatud soengu, mis tuli üsna hästi välja. Kuna Aina pole oma mehekesega ammu saanud koos olla, siis oli ta oma mehe juures ja me keelasime tal meie pärast tagasi sõita. Saame jala ka mindud, kui vaja.

Kodune eeltöö

Poose uue kleidiga, mis mõnipäev tagasi ostsin 🙂

Kirjutasime Etule, et äkki, kui ta Loimaal, siis on meile transport, aga selgus, et teda ei ole ja nii ta sebis meie taksojuhiks oma vennakese. Nii armas 🙂 Niisiis saime siiski endile isikliku taksojuhi 🙂

Seurahuone me tuleme

Meie plaan oli klubisse jõuda enne kella 23, siis on sissepääs tasuta. Ja nii me ka tegime. Olime hullud 😛 Klubi oli üsna tühi, kui me kohale jõudsime. Mõni paarike kuskil nurgas kudrutas. Nii mee siis tantsisime ja nautisime, et klubi on meie päralt. Viisakusest võtsime ka ühed joogid ja tõesti, selle raha eest saab juba pudeli veini poest 🙂 Aga mis seal ikka lõõgastuda on ka vahel vaja. Kell oli ümbes 01 paiku, kui järsku hakkas rahvast ilmuma. Me olime muidugi kõigile suureks vaatamisväärsuseks, sest me olime saabaste, kleitide ja ikka klubikalt ülesse löödud.

klubi alumine korrus

selfi

selfikas2

tantsuhoos

Tantsuhoos

Minu hämming oli klubis ikka suur, kui tuldi, pidupluusi, teksade ja tennistega. Või siis dressipluus ja tossudega. Eestis ei saa niimoodi klubisse sissegi. Äärmisel juhul vabaaja jalatsitega lubatakse 😉 igal juhul nii mehed, kui ka naised piiderdasid meid. Tegime veel seal paar kokteili tiiru ja kella 02.30 ajal WC minnes nägin ma Aleksit kaardilaua ääres lobisemas. Ütlesin talle.”tsau”.

Minu töökaaslane

Ta uuris, kas ma kõigi oma sõbrakestega ja siis näitasin talle. Ta rääkis veits klubist ja sellest, et enamus tuleb hilja. Teda hämmastas see, et me nii vara kohal olime. Aga kuna mainisime, et tahtsime tasuta, siis sai ta aru. Näitas mulle, kus nad järgmine nädal istuvad, sest siis esineb DINGO. Aga meid ei ole, ole me siis oma kodukestes. Aleks tegi meiega paar tantsu ja näitas peale klubi, kus söömas käiakse,kui peale tantsimist kõhud tühjad. Kohalikele aga seal pizza putkas tegi suurt nalja, et me Virosta(Eestist) Siis üritasid meiega soome-inglise keeles rääkida. Kuna ootejärjekord oli pikk, siis sai meil seal nalja.

Nad seal virutasid oma sõnadega ja ma siis Eesti keeles vastasin:” nii pole ilus rääkida” ja nad kõik vahtisid suu ammuli 😀 Aga mingil hetkel nad lõpetasid selle. Aleks uuris, et kas saame turvaliselt koju ja meie kinnitasime, et same, siis tellis ta takso ja läks ka koju ära. Esmaspäeval lubasin talle tööjuures kange kohvi teha 😉 Või siis vahetustega magame kuskil riiulite vahel 🙂 Meie isiklik takso korjas meid 05 paiku peale ja viis meid ühika juurde. Muidugi täielik autofanat, sest triftis ikka korralikult 🙂 Oli vaja ju esineda 😀 tüüpiline mees 😉

Jantsik

Pühapäeval ärkasime üsna vara ehk siis juba kell 13.00 😀 kellegil pea ei valutanud, mis oli hea, küll aga 5h jutti tantsimisest kõik lihased küll. kella 15 paiku otsustasime jalutada Prismasse, et õhtuks tuleks hea uni ja mineraal vett oli vaja, et natukene oma keha turgutada.Ma veel tahtsin, et oleks Bordjomm, aga seda ei olnud siin 😦 võtsin siis kohaliku mineraalvee 😀 aitab sellest ka. Ja Janale oli vaja kannaplaastreid, sest uute jalanõudega 5km jalutada laupäeval oli lõpuks piinav, sest kannad hõõrus verele 😦 vaeseke, aga nüüd sai õiged plaastrid ja ehk paraneb kiiresti. Mulle laenas ta oma jopet, sest mu valge läks pessu. Kui jõudsime prismasse, siis justkui tundus, et nägin Aina autot ja siis helises telefon ja selgus, et oligi tema. Kuulas meie klubi seiklusest uudiseid ja lubas järgmisel korral kaasa tulla. Ostsime oma asjad ja saime autoga tagasi. Õhtuks annavad tunda kõik lihased, mida 5h tantsimisel kasutatud sai. Ja nüüd on uus mure, Ta viib meid autoga teisipäeval sadamasse, aga kuidas me oma kohvrid ära mahutame 🙂 hmmm, see selgub homme, mis sellega teha annab 😀

zombi

Selline nägin ma välja, kui olin esmaspäeval peale oma blogi postitust lugenud Jantsiku blogi. Kuna ma aga palju vene keelt ei oska, siis panin ma selle google translatesse. Ja me naerime kõhud kõveras, kuidas google seda tõlkis.

Nädal tööl möödus kiirelt. Sain oma tööjuures olevalt juhendajalt kiita, et üritasin olla julge ja astusin igale kliendile ligi. Reedeks oli seis juba nii, et sain ühe kliendi teenindada nii, et kordagi ei pidanud kõrval abi küsima, et aru saada. Kuigi seda ikka piisavalt vajan, sest iga kord on erinevad soovid ja kõike veel ei oska.Pakkusin abi ja uurisin “Miten voin auttaa”. “Mitä kokoa”, “Haluat kokeilla”, “tämä on alennus”. Kassas küsida “Maksat käteisellä voi kortilla” ja lõpetada tehing. “Hyvää päivää” “Hey Hey”

Minu põhilised töö ülesanded on klientide teenindamine täpselt niipalju kui ma oskan ja kui hätta jään tullakse appi. On kliente, kes saavad aru, et olen”opiskelija Virosta ja opin suomin kieli” Nad kohe siis räägivad minuga inglise keeles ja tõlgivad soome keelde. Vanem põlvkond aga soovib kohe kedagi appi. See vast tuleneb sellest, et nemad ei oska inglise keel või siis nad ei jaksa oodata, kui ma lauseid kokku mõtlen.

Kuna meie pood ka kolib, siis osa ajast aitan asju kokku pakkida. Kui meil rahvast vähem, siis saan vaadata soome keelset  kanalit ja alati satub vabale hetkele Mcgyveri saade. Ma hoolega loen ja üritan aru saada. Kui ma mõnest sõnast aru ei saa, siis mulle tõlgitakse seda. Aga ei jää kõik meelde. Aga samas on hea, sest sõnad seal korduvad ja nii mõnigi sõna hakkab meelde jääma

Uuest kuust peks uues kohas olema. Nüüd tuleval nädalal peaks meil täielik tühjendusmüük olema nagu aru sain. Ja oodata on vast palju kliente ja saan kõvasti harjutada.

Kolmapäeval õhtul sain endale auto, sest meie kallis mentorõpilane sõitis reisile Eestimaale.

Neljapäeval sain siis selle võrra kauem magada, et sain oma transpordiga tööle sõita täpselt selleks ajaks, kui tööpäev algab. Esimene sõit oli kohmetu, sest orientatsioon oli null. Aga uskumatult jõudsin ilusti kohale. Õhtuti korjasin oma kallikesed peale ja tõin koju. Jultsik ja Jantsik käisid Bello Mondos ja ostsid kevadeks riideidja siis käisid nad minu töö juures ostsid endale jalanõusid 🙂 Peale seda läksime Inna töö juurde ja sealt sain mina endale ilusa suvepluusi hea hinnaga.

Reedel läks lõuna koolis kiiresti ja jalutasime Inna ja Janaga mööda tänavaid ja vaatasime poode. Siis kõnetas Inna töö lähedal meid üks pood, kus tundus müügil olevat aledega sohvad. Kuna mul oleks vaja koju diivanit, siis astusime sisse. Sisenedes meenutas see kohe Kaubamaja Kodumaailma. Jalutasime seal ringi ja lõpuks leidisme ka riidenurga. Ja niisama ringi vaadates leidsime nurga, kus oli kõik -70% . Ma leidisin sealt paar kleiti. Üks selline suvine rannakas ja teine selline pidulik. Proovisin mõlemad selgaja see pidulik oli nii ilus ja äge. Rannakas sobis ka, aga otsustasin mitte võtta, sest neid võib iga kell osta, kui vajadus. Aga peokleit kõnetas mind ikka korralikult. Ja ma kaalusin seda kõvasti, aga lõpuks otsustasin, et mul ei ole ühtegi sellist ilusat kleiti. Tööl oli reedel mega vaikne. Kliente ei olnud nagu üldse. Õhtul käisid mul tööjuures need teised eestlased, kes on Kuressaarelt siin õppimas. Sain teada, et nad on tekstiilitöötlust õppimas siin. Ja teevad seal õpetajale mingit tööd ja õpivad sõnavara ja kultuuri. Näitasin peale oma tööpäeva neile, kus asub kirbukas. Õhtul oli meil ühikas moeshow 😉

Jeeee

nummi

Meie noored

Minu kleit

Ja kõige moodsam on ikka see pilt, kui olin oma clubi kleidiga, sokide ja plätudega ühikas 🙂

moodne elu ühiselamus

Laupäeval oli meil peale pikka töönädalat ikka tõsine seikluste rohke päev. Hommikul ärkasime sõime ja jõime palju kohvi ning alustasime teekonda Turku. Närv oli mul sees, sest ikkagi esimest korda võõra autoga võõrasse linna. Jantsik istus ette ja võttis kaasa sülearvuti. Alustasime teekonda. Kuna enamusajast tuli sõita otse, siis tundus kõik lihtne.

Turku poole teel 🙂

Veeran teel otsustasime, et sõidame siis hoopiski kõige esimesena Raisio Ikeasse. Kuna kõik peale minu pole seal käinud. Ma olen Ikeast vaimustuses, sest sealt saab hea hinnaga palju ilusaid asju koju. Sõitsime navi järgi ilusti, aga kui jõutsime Raisiosse ja me nägime ikeat ja sellest mööda sõitsime, siis tekkis väike ärevushetk. Minu loogika ütles, et keerame ringi ja saame tagasi sõita ja siis seal kuskil maha sõita nn kiirteest. Aga oh üllatust see ei olegi nii nagu mina arvasin. Saime sõita mitu korda ühest ja samast ristist üle. Lõpuks meile jäetud navi juhendas meid ühta kohta ja teatas, et oleme kohal. Jantsik viskas nalja, et selles kohas elab ikea omanik 🙂 Üritasin siis loogika järgi sõita. Pool teed oli õige aga jälle keerasin lõpuks valel ajal vales kohas maha. Ringiga taas selle kurikuulsa risti juures, aga teiselt poolt. Ühesõnaga meil tiirutamise peale kulus umbes 20 minutit Kui otsustasime Jantsikuga välja võtta arvuti ja võtta google mapsi appi. Sattusime korra jälle valesse kohta ja parkisin ennast Isku parklasse ja otsustasime natuke kaarti lähemalt uurida. Ei ole lihtne sõita võõras kohas, kui kaarti ei tunne ja teid ei tea. Inna ja Julia sirutasid jalgu ja uurisid möödujate käest midagi. Sai aru, et onu seletab. Ma siis puterdasin oma vigases soome keeles ja käte abil. Ja sain aru, et esimene vasak, teine ringilt paremale ja siis veel paremale ja olemegi taas kiirteel ja siis sealt kohe näha. Sõites kahtlesin, kas aru sain õieti. Jana aitas jälgida märke. Mul oli juba silme eest kirju. Ja olalaaa nägin Prismat. Ja kuigi meie navi näitas ikeasse veel otse sõitu, siis ma otsustasin, et lähme sellesse prismasse. Ikeasse saame siis ka minna, kui edasi sõidame, sest nagunii tuleb koju sõita seda teed mööda. Parkisin auto esimesse parklasse. See oli üsna tühi. Me siis jalutasime natuke, et poodi pääseda. Ja olime õnnelikud, et kuhugi saime juba. Niisiis tegime tiiru prismas. Vaatasime riideid ja mänguasju. Kui hinnad oli üle vaadatud otsustasime minna kogu keskuse peale. Vaatame mujalt ka ja siis otsustame, kust ostame. Möödudes juveelipoest pidime seda vaatama. Nii palju alesid oli igal pool. BR karu pood ehk mänguasja pood oli mulle väga tuttav asi. Läksime Jantsikuga sinna ja ma leidsin piigale nii ägeda nuku. Galaktika tüdruku. Eestis pole ma neid ise müügil näinud. Vb kuskil isegi on, aga ma pole peale sattunud. Mu otsus oli tuua lastele midagi, mida Eestis ei ole ja mis siin niiväga ei levi. Ja poisile leidsin patareidel töötava politsei helikopteri. Need kaks asja saavad nad endale siis, kui ma tulen alles märtsis koju tagasi.  Jalutasime veel ringi. Teisele korrusele jõudes ja nähes H&M, siis oli selge, et sinna ei lähe, sellest poest on juba tüdimus.

ehtesaak

Mina nägin poodi GLITTER ja läksin sisse. Muidugi kõnetas mind seal kamm, mis maksis 6 eurtsi ümmarguselt, eestis säärane on 16 ja kuna mu kasvavatel juustel oleks vaja uut harja, siis tuli see soetada. Siis nägime Jantsikuga ägedaid patsikaid, mis siis minu esimesteks patsikateks saavad, kui vaja tukka kuidagi kinni sirutada, et ta pidevalt ees ei oleks 🙂 Vaatlesime veel Diori stiilis kõrvarõngaid.Kus väike pärl on ees ja suur taga kinnituseks. See meeldis nii väga, et pidin võtma. Lõpuks leidsin nurga, kus on allahinnatud tooted. Esmalt leidisn paar käevõru niisama igapäevaseks kandmiseks.

külluslikud ehted

Hätta jäin kaelakee valikuga ja siin aitas mind kullakallis Jantsik. Niisiis sain oma kleidikesele ka küllusliku ehetekomplekti. Käisime uuesti prismas ostsin veel mõned mänguasjad. Piigale võtsin printsess Sofia komplekti ja nukule riided ja poiss sai saani 😀 Läksime sööma. Alguses ei suutnud otsustada, kas lähme Rico Delisse, Rosso expressi või kuhugi mujale. Esimene valik tundus selline kahtlaselt vürtsine ehk siis Mexiko toidud. Tundsin, et see pole see.

Rico Deli

Läksime kõrvale Rico Delisse ja Inna võtis Rosso expressi. Me tellisime Jantsi ja Jultsika endale korvikesed deli kori kana ja naeratavate viineritega.

kana deli kori

Nendest viimane oli Jantsiku oma. Senikaua kui ootasime toitu jõime kohvi. Kui kohvi joodud ja süüa veel ei olnud otsustasin minna vett ostma, aga kassas selgus, et kui olin kohvi joonud, siis vesi tasuta. Eestis vist sellist asja ei ole 😛 Lauda jõudes oli ka toit olemas ja see oli super hea toit. Lausa keele viis alla. Kõhud täis hakkasime auto poole minema. Inna soovis veel korra minna kullapoodi. Me ootasime teda seal ja ühel hetkel tundsin, et pean prismast läbi minema. Ja tagasi tulin jälle 2asjaga, mis olidki odavamad, kui ma arvasin. Niisiis läksime autosse ja tüdrukud arvasid, et võiks koju sõita ja nad ei jaksa minna ikeasse.

Raisio

Aga ma ütlesin:”ma lubasin teid sinna viia ja me lähme”  Sinna sõit oli kuidagi eriti enesekindel ja lihtne. Ja kui uksest sisse saime, trepist üles ja tüdruklud nägid esimesi asju ja nende lahendusi ja hindasid, siis see kassiahastus nende nägudes oli nii äge. Mulle meenus päev, mil mind ennast esimest korda ikeasse toodi. Mina teadsin täpselt, et soovin juurde veel voodipesu, sest nädal tagasi käis mul sõbranna seal ja ostis meile täiskomplektides voodivarustust. tekid, padjad ja kõigile ühe komplekti ka. Ma soovisin ühte komplekti veel. Jalutasin koos teistega ja see oli super, kuidas kõigil olid lõpuks käed nii pungil, et ma pakkusin neile kollaseid kotte, et oleks lihtsam. Kassa poole jõudes oli ju ka impulss oste lõpuks.

Ikea saak

Lahkusime poest suurte kottidega. Üle tee oli scandinavian outdoor store pood. Ma soovisin sinna ka minna. Lepisime kokku, et sõidan mööda, kui kinni, siis kuju, kui lahti hüppame läbi. Läksime siis vaatama. Tundus täiesti, et isegi allahinnatult on see meie jaoks kallis. Jõudes poe tagumisse nurka või siis tagumisele poolele ja tehes tiiru ära ning väljudes jäid mulle silma sinised dressid.

jeeeeee

Vaatasin hinda ja mõtlesin ja kui selga olin ära proovinud, siis oli asi otsustatud. Kuna dresse ma ei osta iga aasta ja mul uusi vaja, siis ostsin selle supersuure soodustusega ära.

😉

Auto varandust täis ja  nüüd hakkasime kodu poole sõitma. Alguses oli ju plaan, et pimedas ei sõida, aga oh üllatust shopingute ajal läks järsku ja ootamatult pimedaks. Aga ei olnud hullu. navi tööle ja sõit võis alata. Kuna ajutise kodu poole sõit oli enamusajast otsetee, siis pablamist enam polnud. Oli palju autosid ja mõni sõitis täistuledega ja see oli nõme. Kui hakkasime Loimaale sõitma, siis esimese hooga sõitsin jälle sillast mööda.Aga õnneks oskasime ringi keerata ja tagasi sõita. Prisma juurde jõudes avastasime, et see suletud. Ja nii Eestlaslikult oleme harjunud, et poed on poole ööni lahti. Kuna aga meenus, et kohalik Siwa pood on lahti, siis läksime sinna. Poes selgus, et kõik asjad üüber kallid, siis võtsime paar siidrid ja lahkusime.  Koju jõudes olime nii väsinud, et  varakult kobisime magama.

Üle pikka aja saime pühapäeval põõnata poole lõunani. Koristaime ja tuuseldasime niisama. Peale lõunat mõtlesin, et teen kähku oma äriplaani valmis, aga paari tunni asemel kulus selleks 8 h ja nii ei jõudnudki teisi koolitöid teha. Teen teine kord 🙂

Tänase päevaga sain teada, kui organiseeritud inimene ma ise olen. Ma ei astu vist kodust ka välja, kui vastuseid ei tea või siis teen kõik selleks, et mul ei oleks ükski küsimus ilma vastusteta.

Praegu siin olles, aga on majutuse ja transpordiga niipalju lahtiseid otsi, millele ei oska ma ise vastata ja mingitel põhjustel ei oska keegi anda ka konkreetseid vastuseid. See tähendab, et kõik asjad on korralikult organiseerimata ja täiesti uskumatu, kui vastukarva mulle selline asi on.

Kaunitarid reas

Täna oli meil siis taas põnev päev. Koolis oli kultuuri ja info tund ja meiega ühinesid ka Kuressaare õpilased. Neid oli kolm ja  Tegime klassi ruumides ja koolis ringkäigu, mis oli omaette seiklus. Esimene klass oli matemaatika klass. Esiteks nägin seal kohe tüdrukut, kes oli minuga koos tööl minu töökohas. No tal oli ka praktika, aga tal lõpes see eelmisel nädalal. Aga meie suureks üllatuseks ütles üks ratastoolika poiss meile “Tere” ja matemaatika õpetaja ka rääkis meiega eesti keeles. Saime infoks, et ta on käinud Tartu ülikoolis.

Õpetajate tuba

Õpetajate toas oli kõik nii ilus sinine, et ma olin nõus jääma sinna või diivani kaasa võtma 😛

kunst

kunst

kunst

Selles koolis on tehtud väga huvitavad kunstiteosed seintele.Mulle meeldis sinine, nagu alati 😉 Jantsikule väga meeldis ämblik ja ta kohe tegi fotoseeria sellega 😀

pildil peab olema selg sirge 😉

Jantsukas 😀

Kui jõudsime klassiruumi, kus õpetatakse inimesi hoolitsema haigete ja vanurite eest. Selles klassis sai nalja nabani, sest tähelepanu tõmbas endale üks mees. Julia, Jana ja mina pidime lausa võidu jooksma, kes tema naiseks hakkab.

Julia mehega 😉

Minu

Tuli välja, et Jana oma ka 😉

Olime naised korda mööda ja me Jantsikuga ulusime, sest ta kahjuks vaeseke ei pidanud enam vastu oma naiste karjaga.

Lõpuks oli mehest kahju, sest tal oli korraga liiga palju naisi.

Aga ega siis Jana alla ei andnud, kuna ta on oma ideaalmehe otsingutel, siis näkkas tal päris korralikult. Leidis endale punnsilma masseerides natukene punnsilma kõrvakesi jõudis Jantsikule kohale, et see ei ole see.

Jantsike ei andnud alla. Juba ta silistas hellitavalt punnsilma kõrvu 😉

Läksime järgmisesse ruumi ja Jantsikuke juba oli nurgas ja opapapaaa.Ta leidis jälle mehe endale, küll tal oli ikka neid jalaga segada 🙂

juba on ta uue otsingutel 😉

Ja näe leidiski 😀

Kui lõunasöök oli söödud, siis ühinesid meiega kohalikud õpilased, kes olid selles koolis täiendkursusel raamatupidamise alal. Kõigepealt olid kõigil silmad ekraanidel, sest seal on tehtud võimalus täielikuks otsevestlusteks nt mitmete erinevate klasside või hoonete vahel. Me oli telekas, kõrval telekas, aga arvutikuvari , et kõik nägid kõike ja see oli nii hämmastav.

me oleme telekas või arvutis

Ja siis selles konverentsi ruumis oli ka seinapeal tahvel, mida puudutades said sa oma asju teha. Ühesõnaga super äge 😛 Me siis tegime oma koolist ettekande väikese ja lühikese.

Kohe kohe oma teksti esitlemas. Ja ikka tegime seda soome keeles 😉

Inna

Julia

Meie kullake Aina

Mina rääkisin siis soome keeles

Minu nimeni on Marlin. Olen 29 vuata vanha. Me käymme Tallinna palvelualojen ammattikoulua. Me opime myynti hallinta. Meidän koulussa voi vielä opiskella hottelli – ja ravintola-ala. Opime työnpaikan oppisopimuksella.

Näitasime natuke kooli pilte kooli facebook´lehelt. Siis kuulasime natukene õpetaja jutu Soomest ja Loimaast. Me näitasime vastu kauneid eesti linnuseid, mis oleks head vaatamisväärsused. Kuna Kuressaare daamidel hakkas igav jalutasid nad minema. Ei no tore, kui endale sellist lugupidamatust lubada saab. Me ikka võiduka lõpuni kuulasime õpetajat ja vahetasime infot. Jututeema lõppes siis sellega, et meile näidati koolide astmeid ja need on põhimõtteliselt sama süsteemiga nagu meil.

Suudame olla ka keskendunult

või siis teha rumalusi ja mängida magajat 😉

Kuna õhtupoolik oli meil vaba, siis otsustasime kohalikes poodides natuke ringi vaadata ja ka loomulikult shopata 😉 Kooli juures, aga sain ma endale autokasutamise õiguse. Ehk siis meie mentorõpilane lahkub umbes nädalaks Eesti, siis jätab meie kasutada oma auto. Ma tegin siis täna testsõitu. Esimese hooga suretasin auto välja nagu mismõttes. Leidsin kohe vabanduse, et mul on automaat käigukas. See sidurijalg tahtis ka tihti ukse juurde rännata 😛 Käikude sissesaamisega oli veits raskusi, sest ei leidnud ülesse neid õigeid nõkse või siis pigem pidin õppima hellitama, et auto teeks seda, mis ma soovin, et ta teeks 😉 Igal juhul gaasipedaali oskasin tatsuda, sest kummi vilisema tõmbasin nii mõnegi korra.

Keskendun liiklusmärkidele ja libedale teele

kaasreisijad

Esimene poepeatus oli Tokmann. Autot lukkupannes avastasin, et võtmetel pole signalisatsiooni nuppu ja opapaa, kui lõpuks võtit vaatasin. See nii andekas 😉

geniaalne

Tokmanis ma jalutasin ise niisama kaasa ja vaatasin asjade hindasid. Justkui oleks kõike vaja aga ei oska midagi ostmata ka jätta ja nii ma siis sellest poest lahkusin kaks kätt taskus 😛 Viskasime asjad autosse ja jalutasime seppälesse. Seal ka alguses vaatasin ringi tühja pilguga, sest ei osanud sealt midagi tahta. Vaatasin paari pluusi, aga need tundusid sellised, et need ei sobi mulle jne. Lõpuks jõudsin nurka, kus olid teksad. Ja mu silmad läksid põlema, kui seal nägin kauaotsitud helesiniseid teksasid. Ja minu suurust ka ainult üks paar olemas. Võtsin need näppu kõndisin nende pluusede juurde, mida vaatasin. Selline ilus sifoonist. Panin selga ja kiiresti sai selgeks, et see pluus mulle tõesti ei sobi. Nüüd ma siis võtsin ühe teise pluusi, mis Jana võtis, sest mulle ka meeldis see, aga jälle ebaõnn, mulle ei sobinud see. Ja ma siis lampi võtsin ja proovisin selga kantristiilis sinise valge ruudulise pluusi. Ja vopa, kui äge. Proovisin ka samas stiilis punakas-pruunis stiilis pluusi ja see kohe üldse ei sobinud. Inna proovis ka minu pluusi ja talle sobis ka see. Nii siis mina lahkusin sellest poest teksad ja pluuse näpus. Peale seda tegime tuuri kirparile. Selles tegime  kiire tiiru ja minekut, sest see oli väga igav ja ei olnud kuidagi korralike asju. Sõitsin Aina juhendamisel Prismasse. Tõttasime kõige esimesena emotione kosmeetika poodi. Kust igaüks leidis endale midagi. Mina sain ühe suure pudeli ihupiima 😀 sest hommikul just sai otsa 😦  Peale seda käisime prismas. Inna tahtis vaadata sama jakki või siis neid neoonseid, millest rääkisin, aga kahjuks selles prismas neid ei olnud. Ma uitasin niisama ringi. Vaatasin meeste jalatseid, plätusid ja muidugi olin taas mänguasjade riiulis. Ja ei oska mina midagi ära osta. Tahaks viia lastele kingitused, kui tagasi lähen. Siin ka aled, et mõtted jooksevad ka sünnipäevade kinkide juures. Vot nendes on küll siin nii suur hea odav valik, et ma lihtsalt ei suuda otsustada, mida ma võtan ja millal annaksin kätte. Viimase tiiru tegime toiduriiulites ja vaatasin mõnda hinda, et Eesti omadega hinnata. Lõpuks järsku tuli selline väsimus peale, et oli mõtte ruttu koju saamisest ja söögist. Kui kõik autosse läksid käisin ma apteegis. Kuna mul endiselt meeletu köha, sest kurk kriibib oli vaja mul mingeid pastille, et seda leevendada. Apteegis alguses ma ei leidnud mitte midagi ja ei näinud ka. Lõpuks, kui riiulid ükshaaval ette võtsin, siis leidisn juba tuttavaid kaubamärke, aga mõni oli uues kuues või siis kuues, mis mõeldud siia apteekidesse. Igal juhul leidsin ühe selle, mida ma kasutan ja siis sama toote teise formaadi. Ise sain aru, et põhimõtte on tootel sama, aga üks on komm ja teine kurgupastill. Ma lõpuks küsisin müüjalt:”onko tämä samma” sain vastuseks, et üks on komm ja teine pehme kurgukommike. Kuna ma kommist teadsin, siis võtsin selle kurgukommi, mis pehme ja apteeker ka kiitis, et see hea jne. Ja tõesti on hea. Lõpuks olin nii väss, et lihtsalt läksin autosse ja Kihutasin koju 😀

Kodus haarasin ruttu ohjad enda kätte, et süüa teha. Riis keedetud, panin ahju pihvid ja lihapallid. Ja siis hakkas pihta. Juurviljade jaoks ei läinud pliidiraud kuumaks. Panin käe ahju ja see ka ei mõika. Nuppudega mängimist jätkates ja keerates neid korda mööda ühele ja teisele poole ei õnnestunud mull üldse see idee, mis ma teha tahtsin. Kiire ümberkorraldus ja söök oli mõne minutiga valmis 🙂 Peale sööki oli väike moeetendus ja fotoseeria, sellest, mida keegi ostis endale. Lihtsalt äge ja me ei suutnud ära imestada, kui hästi meil on vedanud asjadega.

Modelliredelil ronides

konkurendi esimene võte

konkurendi teine võte

ja teine konkurent

Homme on taas üle pikka aja tööpäev 😉 ootan huviga 😀

Blogeerimas

Pöörane nädal on möödas, mis meie adrenaliini parajalt üleval on hoidnud. Elukoht ja töö hakkavad ennast kohandama meie eludesse. Kuigi adrenaliini jätkub endiselt, sest homme näiteks on esimene koolipäev, kus haritakse soome keeles ja räägitakse kultuurist.

Kolmapäeva  õhtul käisid kohalikud noored poisid, kes siin õpivad ja elavad nädala sees, meil suure koridori uksele koputamas. Alguses nad koputasid sellel poolel, kus me pole üldse uksi nagu lahti teinud. Mõne aja pärast olid nad teisel pool, seal kus me ise põhiliselt käime. Soovisid kohvi juua, aga meil ei olnud ja nad lahkusid. Siis viskasid meile lumepalle akendesse, aga kuna me välja ei teinud, siis loobusid. Noored on ikka noored ja jäävadki noorte tempe tegema. Mitte, et meie siin kõik vanad oleks, aga samas selliseid tempe olen ma isegi umbes 10-14 aastat tagasi teinud, kui elasin esimest korda kodust kaugel ühiselamus.

trennipäev

Neljapäeval peale tööd käisime proovisime ühiselamu jõusaalis. Lähenedes jõusaalile tundsime sauna lõhna ja meile meenus, et õige mingid päevad nädalas tehakse ju sauna ja kellaajaliselt ära jagatud, millal tüdrukud ja millal poisid. Sauna ukselt lugesime, et teisipäeviti ja neljapäeviti saame kella 17-19 sauna 😀 Uuel nädalal käime ja vaatame sauna ka üle.

jooks muutus raskeks

Daamilik trenn

Reedel oli meil nädala viimane tööpäev.  Oi, kui väsinud ma sellel päeval olin. Arvan, et olin saavutanud adrenaliini üledoosi ja paraja portsu väsimust ka sinna juurde. Sõna otseses mõttes oleks tahtnud ma laua taga magama jääda 😉 Müüja Aleks tegi mulle aga väikese nimekirja sõnadest või siis toodetest, mida kõige rohkem küsitakse. Et saan nädalavahetusel õppida ja siis uuel nädalal oskan vähemalt näidata, kus mis asub 😛 Peale tööd tuli mulle meie kallis Ainake järele ja transportis mu Helsingisse. Ma nüüd ei mäleta, mis koht oli see, kus tegime ühe väikese peatuse, et ma midagi hamba alla saaks. Tualetti minnes tõmbasin hooga ukse lahti, aga see tuli kiiremini kinni, kui ma arvasin ja ma lõin oma pea vastu ust ära 😦 muidugi valutab see koht siia maani 😦 aga ei ole hullu, varsti läheb üle.  Läksin siis Hesburgerisse ja ma pidin pikali kukkuma, kui nägin hinnatablood. Seal maksis üks hamburger sama palju, kui meil kodumaal eine :O Ega midagi, kõht oli tühi ja süüa oli vaja ja nii ma siis endale peekonieine võtsin. Nomm nomm, kui hästi tehakse siin friikaid või siis mul vedas tegijaga 😛 Kui kõht täis, selgus mõne aja pärast, et me hakkame jõudma või siis mööduma Espost. Ma uurisin autojuhilt, kas IKEA on väga kaugel. Sain vastuseks, et põhimõtteliselt mitte. Väike moosimine ja kuna Ainal ka oli vaja, siis väikese palumise peale saime minna ikeasse, muidugi esimese hooga oli sellest ju vaja mööda sõita ja siis suure kaarega tagasi 🙂 käisin kiiresti viskasin pilgu peale, millised padjad sõbrannal lasta tuua. Pidime tegema kiire tuuri, aga no ikka oli vaja kõik asju vaadata ja imetleda ning paigutada juba oma koju. Kiire tuur sai tehtud ja hakkasime Helsingi poole sõitma. Mu kallis õeke ootas selle pärast mind natukene, aga ta andis andeks. Jõudsime kohale, kus nad elavad. Kõht oli tühi ja läksime ostma pizzat, kohalikelt pizzategijatelt. Ma siin võtsin endale Fruti ja lisasin peale ananassi. Niikaua, kui pizzat valmistati käisime poes, otsime hommikuks piima ja muud võikude materjali. Ja kuidas saab pizzat suua ilma colata, seadsime sammud ka sinna letti, kuna osutus Coola kalliks, siis võtsin õe soovitusel fanta. Kuna ma polnud enne joonud maasika ja kiivi oma, siis valisime selle. Ma siis vaatasin jäätiseid ja ohetasin ahetasin ikka hindade üle. Ma siis valisin ühe välja ja kassas oli üllatus suur, kui pidin 5 euro eest hoopis 3 eurot maksma. Võtsime pizzad ka ja läksime koju. Kodus aga süües tundsin, et minu keel on kuidagi naljakalt villiline. Käisin peegli ees ja mõtlesin, et mul tulevad need villid suhu. Egas midagi istusin maha hakkasin sööma ja peas haudusin plaani, et enne magamaminekut panna siis mingit rohtu. Sõin edasi, aga siis juba ka suunurgad kahtlased. Lõpetasin söömise ja olin nagu väike laps, kes ei tea, mis toimub. Aga nii umbes 1 h pärast hakkasid need kaduma. Siis sain selgusele, et see peab olema allergiline reaktsioon, aga hämming on suur, sest ma ei tea, et mul millegi vastu allergia oleks. Lugedes siis koostisosi sellel joogil ja need nii keemilised, et arvan, et seal need jamad kokku võisid seda tekitada.

Laupäeva hommikul maitsesin küll ka pizzat, aga peale ühte ampsu ei suutnud, sest ma ei saanud aru, kas see hakkab midagi tekkitama või mitte. Loobusin sellest jube ruttu, sest olin üksi seal. Kuna aga kõik tööle olid hommikul läinud ja mulle unustati võtmed anda, siis nautisin rahulikku ärkamist ja tegelesin koolitööde uurimisega, aga suur midagi ära ei teinud. Kui ainult niipalju, et kirjutasin valmis jutukes, mille esmaspäeval koolis ette kannan. Kui tutvustamise ring on. Minu koolitööde tegemise ajal jõudis koju üks inimene, kes kohe ohetas ja ahetas, et ma endale tassi pätikohvi olin teinud ja ainult võikusid söönud. Tegi siis kiirelt spagetid ja kastme sinna ja nom nomm, kui hea. Kohe näha, et kokk tegi süüa. Nad oskavad nii hästi seda, egas nad muidu kokad pole 🙂 siis jõudis õde ja läksime Prismasse. Vaatasime seal ringi ja kuna õel jopet oli vaja, siis proovis erinevaid selga ja omg, kui nõmeda lõikega mõni on. Isegi mina ei paneks neid selga, aga noh eks inimestel on maitse erinev. Aga lõpuks valisime talle ägeda jope ja talle sobis see kohe valatult, kui ta selle selga pani ja nii ta sellega poest välja jalutas. Jõudsin teha ka tiiru mänguasjade poes. Ja loomulikult jäid mulle silma ühed ägedad laste kõrvarõngaste komplekt ja pidin selle võtma. Need sobivad imeliselt piiga uute kingade ja printsessi kleitide juurde. Poisile leidsin telefoni, mis on siis “Auto” multika tegelastega. Tal veel oma mängu telefoni ei ole, mis laulaks ja mängiks, siis saab selle, kui vahepael koju lähen. Õhtul nägin ka täditütart, kes õpib ka siin Soomes põhimõtteliselt sama asja, mis mina ja kuulsin, et tal võimalus minna vahetusõpilaseks ja praktikale Hispaaniasse. Vot see võib veel ägedam seiklus olla. ma pöidlad pihku ja et ta sinna läheks 🙂

Pühapäeval põõnasin ka peaaegu poole päevani. Käisime kodupoes, mis tõime supimaterjali, et kokal oleks jälle millest süüa teha.  Natuke peale lõunat saime mu õe poiss-sõbraga kokku. Nendega hängisime ringi ja käisime poes, sest mulle jäi üks nuku

uus müts 🙂

hingele. Ma lihtsalt käisin seda veel vaatamas ja a siiski jäi ta veel riiulile. Ja tehnika osakonnas seiklesime, et leida mikrofooniga kõrvaklappe, et saaks skype jaoks kasutada. Ja siis riiete osakonnast möödudes ei uskunud mu silmad seda, et seal üks jope maksis 5 €. See sama jope, mida suve lõpus proovisin ja maksis 69.90€ no muidugi panin selga vaatasin peeglisse ja ostsin ära. Siis nägin ägedaid teksasid ja need ka 5€ ja siis lõpuks valisin endale ka salli, mis kevadeks sobiks. Ja noored leidsid lahedad mütsid, millega siis koju jalutati ja ma sain ka mütsi proovida 🙂

Kevadeks riided 😉

Aga lihtsalt uskumatu leid. Ja kui ma ühikasse jõudsin, siis olin oma ostust nii õhinas, et ma nii emotsionaalselt serveerisin teistele seda.Rongile saatis mu õde koos oma sõbraga. Emps andis kaasa mett, ja ingveri mett ja vedelat taruvaiku, et ma saaks oma nõmedast köhast lahti. See on see, et toas on õhk kuiv ja õues on niiske ja häälepaelad pole sellega veel kohanenud. sest mu köha pigem sellest tingitud, et kurk kriibib kogu aeg ja just tubastes kohtades. Ja loomulikult nägin ka tädipoja enne ära, kui lahkusin. Teda pole küll miljooon aastat näinud 😉 Nad on lihtsalt nii armsad, nagu noored ikka 😉 Aga meie rong hilines igale poole, selle lume pärast, mis ööga maha oli tulnud. Kuna ma midagi aru ei saanud, siis ma natuke muretsesin. Kes mind teavad ja tunnevad, siis see nii tüüpiline minu jaoks. Hellasin oma uuele sõbrale ja kurtsin. Ta ütles, et kas ümberistutav rong ootab meid või siis antakse mingid kaardid taksode jaoks. Kohale jõudes oli rong ees ja rongid olid ennast meie jaoks lihtsamalt paigutanud. St, et kui me muidu oleks pidanud ühelt perroonilt teisele jalutama maa alt, siis nüüd läksime uksest välja ja kohe teise rongi peale. Ja uskumatu ma sain aru, kui meile seda rongis teatati 😛 Väljudes nägin ka teisi vahetusõpilasi, kes alles täna Kuresaarest siia jõuavad. Mu pettumus oli suur, kui teada sain, et nemad juba lähevad sellesse teise ühikasse vist. Eks homme kuulen rohkem, sest ma sain aru, et nad meiega koos homme koolis.

Ja homme plaanime peale kooli siin poodides natuke rahulikult ringi vaadata. Sest teised olid siin ja nad olid mõnes käinud ja nii palju ägedaid asju leidnud. Ma tahan kaaa 🙂

Täna oli minul esimene tööpäev 🙂 ja teistel ka muidugi. Hommikul oli ärevus nii suur, et ei julgenud kella ka edasi lükata vaid esimese äratuse peale kohe ärkasin. Muidugi Jana veel tukkus, kui ma omale tugisukkasid jalga venitasin. Muidugi selle sikutamise peale ta ärkas ülesse. Ta kirjeldas mu tegevust oma vene keelses blogis, kuna aga mina vene keelt ei mõika, siis panin kogu teksti guuugle transleiti ja no see, mis tõlge tuli pole mitte teps see, millest ma aru saada võiks 😉

Ärkasin, ausalt öeldes, mitte äratuskell, vaid asjaolust, et Marlene proovinud tuupima pull-up sukad. Ma tõstsin oma pead padi, avas ta ühe silmaga mingil põhjusel, vasakule ja nägin pingelised puhitamine üle retuusid, toakaaslane. Ta ohkas raskelt, ning püüdnud kõlav “FER” iga kord, teatas mulle, et ta tõmbas retuusid kuni paar sentimeetrit.

Ootame autojuhti, et oma työnpaikkale mihin

Hommikul maja ees oma nn  autojuhti ootamas tuli meil idee valida endile ise auto. Kuidagi hommikuga maja ette neid kohe palju tekkinud 🙂 Jansukas valis endale ikka uhkeima auto. Mina aga üritasin vastavalt ühika ajale ka vastavas stiilis auto valida. Kui retro, siis retro 😉

Jana uhke maastur

Kui autojuht oli järele tulnud, siis saime kenasti tuttavaks ja ta ütles, kes kuhu ja mis järjekorras viiakse. Julia läks kyyoki, see on kohvik. Muidugi sai ta kohe hea uudise, et ta ei pea kooli sööklasse kävellä, sest saab oma kohvikus tasuta süüa. Inna viidi Bello Mondo´sse. See on riiete butique.

Janale ja mulle tehti turuntie ammattikoulussa ekskursioonja näidati, kus on koulu ruokala, kus süüa saame. Tuur ka dire ja projektijuhi kabinetist läbi, aga viimast polnud kohal ja võtsime tee jalge alla, mis minu työpisteet viis 😉

eta moja Datsun

Jana sõitis veel edasi ja kuna ta oma töökohta hommikul ei saanud, siis poole päevani veetis ta autojuhi offisis 😛 Pizdec….

Minun työnpaikkan on SaraSport 😉 Ma olin jube pabinas, sest ei mäleta mitte ühtegi sõna, mis ma õppisin ja no inglise keel on voobshe ma ei tea, kui ploho. Ma ikka usin opiskelija hoidsin oma suurt sinist suomi kieli õpikut käes. Mind työpaikkale jäetuna läks autojuht minema. Ma siis peata kana 🙂 Kui Mu boss küsis, kas ma puhun englantia või suomi, siis tuli kibe kiire vastus. Vähenen suomi ja englantia. läksime siis poepeale mitte essugi ma aru ei saanud, mida minuga üritati rääkida. Tutvustati mulle teisi töötajaid. Üks kutt oli myyja põhikohaga ja siis teine mingi kahtlane noor kuju oli opiskleja ja oli ka työharjoittelu nagu minagi. Kui ma olin poekesele tiiru peale teinud, siis pakuti mulle lahkelt kahvi. Puhke ruumi astudes oli üllatus, suur, sest seal oli nii äge retro kahvimasin 😉 Suhkrut ei olnud ja pakuti suhkru asendajat. No panin terakese endale. Küsides maitot vaadati mulle kõhklevalt otsa ja külmikust ka pakk leiti, millel tilkage põhjas ja kuupäev oli 03.01. No mu ülemus pakkus, et vala tilk kohvile, et siis näeme, kas kõlbab. Tean ise ka, kui tükki ei tõmba, siis ei ole pahaks läinud. Niisiis kõlbas see juua. Kahvilauas ma võtsin oma vihikud ja õppikuda ja siis hakkasime seletama ja oi, kui äge oli ennast ületada. Muidugi rääkisime me inglise ja soome keeles, sest ma ju veel soomekeeles ei oska niipalju. Ja tundub, et saime aru.

Retro kahvinkeitin

Sain teada, et koht, kus hetkel olen, et selles talos on allennusmyynti ja et SaraSport koliv helmikuussa uutta kohta. Täitsime mu töölepingu üle, mis siis firma, kooli ja minuga tehti. Saime rääkida ka muust asjadest. Ja kui selgus, et mul kaks last, siis oldi kohe nõus, et võin kuu lõpus juba poolest nädalast koju sõita 😀 jepikajeeeee 😉 Lõunale jalutasin koos Innaga. Koulussa ruokala oli hyvin ruoka. Tagasi jõudes lobisesin põhi myyjaga, kes ka minuga rääkis soome ja englantia. Nii äge oli. Sõna, mis ei teadnud soome keeles tuli meelde inglise keeles ja vastupidi. Sinna tuli ka üks preili, kes ka opiskelija ja on selles poes työharjoittelu. Tema oskas paar sõna ka Eesti keeles 😉 ja nii ma siis tegelikult enamuse ajast ainult vahtisin riideid, nende hindasid. Vastasin küsimustele ja üritasin rääkida. Kuna aga mitu päeva kinni olnud, siis oli palju kliente. Homme tegeletakse minuga rohkem. Aga see esimene päev vaatamata suurtele hirmudele, et olen sataprosenttisen tummtumm 😉 oli hyvin ja jännitäva 😛

Kahvinkeitin ja auton kohta mu kallis kaasa kommenteeris nii :

See auto on datsun, need olid siis head autod kui sa olid lasteaias
Kohvikann vajab enne kasutamist manuali lugemist
Näeb välja nagu kiviaegne köögikombain

Õhtul koju saime mentorõpilase autoga ja Julial oli sööki kaasa antud. Et pidime tegema ise spagettid kõrvale ja meie Tubli Janake, kes esimesena nn koju jõudis oli meile pannkooke ka küpsetanud.

Ja lisaks päeva parimaks hetkel on see, et just käis meie onkel ütlemas, et 3 nädala pärast kolime sellest ühikast ära 😀 ullalalaaaa, elu on ikka ja endiselt lill 🙂

hey hey, siit poolt merd ja maad. Eile oli meil selja taga pikk ja väsitav reis.

Õnnelikult kohal

Rääkimata sellest, et öö enne seda kas oli vähe magatud või üldse magamata. Laevareis oli super. Võtsin sisse paar tablakat, mis veits lainesel veel ellu aitab jääda 😉 Kuna mu uudishimu oli suur, siis eeltööd tehes Oskasime minna länsisatamast rautatieasema`le. Algselt oli kavas, et lähme jala, sest aega oli 1,5h. Aga, kui üks trammipeatus oli kõnnitud, sai rasketest kohvritest ja miljon kotist kõrini. Otsus vastu võetud ja läksime trammile. Trammis, aga ei mäletanud ma, kas piletimüüja tuleb ise või peab juhini trügima. Paar küsimust omas keeles saime vastuse, et peab ise trügima. Ja oh pergele paska, trammijuht küsis kakstoista euro neljä pileti eest. nagu mismõttes 3eurtsi pilet. No see selleks, maksin ära pobisesin veits oma mõttes, et no transport ongi siin ulmeline 😛 vähemalt nii räägib enamus.

05.01.15 hommikul laevas

Niisiis rautieasemal me otsisime R-Kioski ülesse ja sai hangitud kohe endale netikaardid. Jana sai kohe endale asjaliku kaardi, aga mulle seda enam pakkuda ei olnud ja ma mingi muu süsteemile ei saanud pihta. ehk siis minule pakuti kaarti, mida saab telefonis ka kasutada. Tean, et selle kohapealt olen ma mökk mökk ja ei jaga asja. Tegin kõne vennale. Sain asjaliku infi, mis nemad kasutasid ja marssisin tagasi. Uurisin natuke selle mingi roosa ümbrisega kaardi kohta. Selle ajaga oli tulnud ka teine myyja. Mille peale omavahel rääkides võtis minu myyja leti alt oranZi pakendi, millepeale ma kohe nõustusin. Venna seda kasutanud ja ma võtan selle. Ootasime siis rongi. Õnneks saime selgeks, et piletil üks number näitab vagunit ja teine istekohti. Muidugi me ei jõudnud oma kohvreid sinna ülesse tõsta, kuhu nad oleks pidanud minema reisi ajaks. Kui kontrolöör käis pileteid küsimas, siis ütles ta soome keeles midagi. Aga no niipalju sain aru, et ütleb, kui peame maha minema. Mõne aja pärast tuli ja ütles, et 2peatust sõidame ja et kohvrid tuleb ülesse tõsta. Kuna me ei jõudnud, siis viisime need kahe vaguni vahele. Natukese aja pärast tuli kontrolöör tagasi, kes proovis ise tõsta, aga oh häda.Esimene kohver, mille ta tõstis ei mahtunud ja nii ta siis pani tagasi sinna vagunite vahele ja palus meil treisele poole panna, et kohvikukäru ei mahu muidu. Ja siis tuligi täta käruga, kes pakkus süüa ja juua. Vaade oli ilus ja sõit oli lõbus, sest uni oli suur, aga magama ei julenud jääda.

ilus vaade rongist

Äkki kihutame mööda. Kui meie peatuseni oli üks peatus sõita tõmbasime oma küsimusega “anteeksi” kuti rajalt maha ja sii kui ta meid hoolega kuulas ei saanud meist keegi ühtki sõna suust. Me lihtaslt tahtsime teada, kas ümberistumiseks peame kuskil üle silla minema. lõpuks siis kuidagi inglise keeles kamba peale saime vastuseks, et hoopis alt ja 2peroon. Me siis mõni minut enne peatumist läksime kohvrite juurde ja rongi peatudes oh üllatus uks ei avane. Teadsin, et nupule tuleb vajutada, aga no uks ei avanKiiresti krabasime kohvrid ja liikusime läbi vaguni teiselle poole 😀 oi, kui piinlik oli, kohvrid ukerdasid, ei liikunud, kotid rasked ja veel sada häda. Saime rongist välja ja ümberistumiseks oli aega ainult 5minutit. Hakkasime trepi poole minema, kui rongi ukse vahelt meie kontrolöör meile kenasti lehvitas. Mulle meenus, et kindlasti on siin ka hišša nagu igas rongipeatuses siin. Saimegi siis liftile ja Julia kott ja kohver mängisid vingerpussi. Jaama all olles kuulsin, kui rong sisse tuli ja siis läks kiireks. Lift sõitis nii aeglaselt, et lausa õudne. Ja uksed ka venisid nagu tatt lahti. Kiirustasime välja ja esimese rongi ukse juurde ja nagu ikka vajutama kohe nuppu, aga uks jälle ei avane. Miljon korda vajutasime ja kirusime ja siis avastasime sildi “suljetud” no kontrolöör seal juba muigas kui me järgmise ukse juurde tormasime ja ta viisakalt avas selle meile. Kuna selle sõidu aeg oli 30 mintsa, siis jätsime ka oma kotid sinna vagunite vahele. Kontrolöör möödus ja sõnagi ei paotanud, siis saime rahulikult istuda. Loimaale jõudes oli lund peroonil nii palju, et siis minu suur kohver väikeste ratastega jäi kinni ja sai endale kohe nimeks “roosa lamborghini” Vastas olid meil siis projektijuht Aino ja meie mentorõpilane Aina. Sõidutasid meid kenast meie uude ajutisse kodusse.

Kui kohale jõudsime saime suure üllatuse osaliseks natuke. Me kõik saime aru, et elame kuskil korteris või normaalses õpilaskodus, nagu tänapäeval ikka kohane. Aga oh üllatust me elame ühikas, mis õhtul tundub kui täielik tondiloss.

Tuba

tondiloss

Eriti, kui arvesse võtte, et me siin täiesti üksi. Sest suure riigipüha tõttu ei toimu ka kooli ja enamus õpilased alles homme tulevad 🙂 Aga usun, et jääme ellu 😛

Täna käisime jalutamas ja nii külm ja ilus oli 🙂 Aga olime tublid ja käisime miinus kuusteist kraadiga üle 5km maha 😀 edaspidi panen sukapüksid alla, sest kintsuliha läks jäässe 😉

…..ja siis boseerib eraldi 😉

Pildistaja pole kunagi pildil……

Ahjaa hea nali on veel see, et ma megalt nagu tahtsin teha Enda blogile lisalehte ja nüüd avastasin, et sellele lehele lisa poste ei saa teha. Aga asi lahenes nii, et kuna ma hetkel käsitööga ei tegele, siis niikauaks saab siit lugeda ainult minu Suomi memuaare 😀 seega lambad terved hundid söönud 🙂

Keskiviiko ehkä huomenna minnula tule ensimäinen työpäivä. Minulla on hieman hämmentynyt. Koska kaikki on uutta. Mutta ehkä me elämme. kuten sanotaan Virossa. Mis ei tapa, teeb tugevaks.